Ei ole saladuseks, et kui NLiit „kokku kukkus“ siis sisuliselt
likvideeriti ka mõne aastaga pea kõik mis oli jäänud kolhoosikorrast. Vähem kui dekaadiga lagastati ja likvideeriti
pea kõik. Ainult tänu mõnede üksikute missiooni tunde ja südametunnistusega (pluss loomulikult ka elementaarne
enesealahoiuinstinkt) isikute püüdlustele suudeti päästa mõned kohad
väljasuremisest. Oma rõõmuks olen näinud, et see vaim ei ole veel välja surnud,
kuid aasta aastalt on ühe raskem alustada selle ülesse ehitamist mis kunagi
lõhuti.
Ma EI OLE 100% kolhoosikorra apologeet – leian, et maal peab
olema peremees kes seda hoiab ja harib. Teatud mõttes oleme me KÕIK selle Maa
peremehed – enamus meist on selle vaid unustanud ja/või ignoreerivad oma kohust seda maad kaitsta,
hoida ja harida. Kolhooside ajal oli selle peremehe poolega pehmelt öeldes
natuke nadi. Ka tootmine oli teadlikult tehtud ühekülgseks ja rõhuti peamiselt
suurtootmisele mis eriti ei sobi meie riigi suurusega. Vaieldamatu on aga, et
tootmise juures on paradoks, et kuni teatud hetkeni on suurem tootmine
kasumlikum (ja seda mida ainult otseselt raha poole pealt) kui pisikene põlve
otsas nokitsemine.
Vahepeal teen kõrvalviite ajaloosse ja soovitan tutvuda Jaan
Leetsaare pärismahuka uurimistööga Eesti Wabariigi aegsest ühistööst ehk
ühistute tegevusest ja nende rollist tollase Eesti elu edendamisel. Võib tulla
üllatusena aga tollal oli Leetsaare järgi (kui mu mälu ei peta) kuni 90% Eesti
põllumajandusest seotud nii või teisiti ühistutega. Ühistud andsid suurima osa
toodangust ning ühistud hoidsid üleval ka talusi (neile rentisid talud oma
söötis ja „liigse“ maa – saades sellest tulu) ehk tollane põllumajandus elas
talude ja ühistute sümbioosist ja nagu numbrid näitasid vägagi edukalt. See on küll arusaadava aga kahjuks pole
Leetsaare ettekannet ühistutest netis saadaval – eeldan, et peamiseks põhjuseks
on autoriõiguse küsimused aga lisan paar iseloomustavat linki tema kohta. [url=http://rooma.postimees.ee/180306/esileht/195347_1.php][u]Postimees:
Essee: Maamõttest[/u][/url] ja [url=http://uudised.err.ee/index.php?06217075][u]Dotsent:
kapitalistide võim hävitab rahvusriigi | ERR Uudised[/u][/url], ning loodan, et
need aitavad teda iseloomustada.
Tuleme nüüd tagasi peamise juurde – kolhoosikorra
„lõpetamise“ ja normaalsele talupidamisele ülemineku juurde. Ei olnud kahtlustki, et kolhoosid tuleb
likvideerida – küsimus on vaid selles kuidas seda teha. See protsess mis käiku
läks likvideeris küll kolhoosid, kuid jättis nende järele tühja koha. Tuhanded
maa inimesed sattusid pankrotti igapäevaselt ja olid ellu jäämise nimel
sunnitud maha müüma oma metsa, põldu ja ka muid varasi. Tean mitut peret kes
müüsid maha päris suured metsad ja talukohad ning tulid linna elama ja seda
lihtsalt põhjusel – kolhoos kinni, kolhoosi keskus „suri välja“ mille
tagajärjel suleti poed ja muud kohad kus inimesed käisid ja olid –
raamatukogud, koolid, lasteaiad jne. Peab meeles pidama, et tollal puudus ka
internet ja kuna langesid ka postimahud
ning suleti ka kontoreid siis langes ka uudiste ja informatsiooni saadavus
– jäi vaid TV ja raadio ja kaua sa noor ja terve inimene ikka kodus konutad ja
neid jõllitad – jäi vaid tee linna – peamiselt Tallinna.
Nüüd siis „minu“ programm mis kokku pandud erinevatest
allikatest loetu ja ka oma kogemuste najal.
Ühe sotsiaalse vormingu lõpp toob selles elanud isikutele
alati muresi. Need mured vähendavad tema „tootlikust“, tekitavad stressi mis
omakorda soodustab haigusi mis laseb allakäigu spiraali ühe kiiremas tempos
keerlema. Ühelt sotsiaalselt vormilt üleminek teisele peab toimuma astmeliselt,
et kergendada seda üleminekut sest näiteks põllumajanduse puhul hõlmab see kogu
ühiskonda – mitte ainult põllumeest ehk nagu öeldud me kõik oleme põllumehed.
Seega – kuulutades välja moratooriumi kolhooside likvideerimisele
hakkab just toimima selline astmeline süsteem. Inimesed saavad tagasi oma maa,
kuid tingimusel, et teatud aastate jooksul jääb selle maa kasutajaks ühistu.
Selline üleminek tagab, et ei sure välja maatööstus/põllumajandus, maainimesed
ei jää tööta, ei katke infrastruktuuride järjepidevus - hoida on lihtsam kui
lagastatut taastada.
Samas tekib värsketel maa omanikel juba vastutus oma maa
eest – ta peab majandama – millise osa maast annab kohe ühistule rendile (peab
olema reegel, et soovi korral saab talunik kohe jätta oma kasutusse teatud osa
maast) millist osa majandab ise. Kui aastate jooksul talunik tugevneb siis on
tal võimalus vähendada rendil oleva maa hulka kuni moraatooriumi lõpuni kui ta
saab 100% õiguse oma maa ühistust välja võtta. Loomulikult saab ta ka maa ühistule
müüa kui soovib. Usun, et vana mõistujutt isast, vitsakimbust ja seitsmest
vennast ei ole võõras – olles ühistu liige ollakse koos tugevamad. Ühistu saab
soodsamalt tootjatelt tehnikat, kütust, väetist ja mida iganes. Ühistu abiga on
lihtsam teha metsa, künda suuremaid põlde, majandada loomalauta ja meiereid.
Kahjuks on paratamatu, et esimesed aastad tunnevad ennast mõned allasurutuna
või solvatuna, kuid usun inimese teadlikkuse potentsiaali eriti kui see on
talle pikemas perspektiivis kasulik. EI ole lihtne taastada talu – kui aga
kõrval on ühistu kes maksab sulle kasutuses oleva maa eest renti, annab
soodsalt kasutada saeveskit, suuri kombaine, metsatraktorit ja mida iganes veel
siis on aste astmelt võimalik oma majapidamine saada korda kas 5 või kümne
aastaga.
Samuti ei maksa unustada, et igast inimesest ei ole
põlluharijaks. Maal on ka õpetajaid, raamatupidajaid, poodnikke kelledel võib
olla vabalt tükike maad – isegi SUUR tükike maad mida ta ise ei hari. Andes
selle rendile ühistule on löödud lausa 2 kärbest ühe hoobiga – maa elule
vajalik inimene saab lisaks palgale ka muud sissetulekut, maal on peremees kes
hoiab sellel silma peal ja hoiab ka ühistul silma peal, et sellel läheks kõik
nii kui peab. Ja lisaks on maal ka
olemas tugiteenused mis on hädavajalik mitmekülgse inimese kasvamiseks ja ka
mitmekülgse elu tagamiseks seal kus on inimesed – mitte kuskil kaugel linnas
kuhu enamusel ei ole aega minna peale pikka ja väsitavat tööpäeva.
Ühistu juhtimine toimub 2 tasandil – igapäevasteks
küsimusteks on olemas tegevjuht – kutsutagu teda esimeheks, brigadiriks või
tegevdirektoriks ei olegi nii oluline. Teda nõustab ja abistab mitmeliikmeline
(ei pane teadlikult arvu – see peaks sõltuma iga ühistu suurusest ja profiilist)
„juhtkond“ inimestest kes on esmalt oma ala spetsialistid – agronoom,
veterinaar jne ja alles siis administraatorid. Vähemalt kord aastas peab ühistu
üldkoosolekut kus „juhtkond“ annab aru tehtud töödest, eelseisvatest
eesmärkidest ja päevakorras ka kõik muud vajalikud küsimused. Juhtkonnale on
pandud peale ajalimiit, et vähemalt kord iga 3, 4, 5 või mingi aasta jooksul
lõppevad tema volitused ja ta PEAB kandideerima oma ametikohale ja kui üldkogu
leiab, et kõik on korras siis ta lihtsalt pikendab ameti aega järgmise korrani
või toimub hääletus. Leian, et peaks olema ka mingi lisaventiil näiteks Eesti
Maaülikooli „konsiilium“ mis annab nõu kohtule (kui asi sinna läheb) või siis
otse ühistutele vaidlusalustes küsimustes aga need on juba detailid.
Olen absoluutselt kindel, et selle mudeli rakendumisel oleks
suudetud viia Eesti põllumajandus jälle tasemele mis suudaks toita nii Eesti
kui ka oleks jäänud „nänni“ viimiseks välismaale. Mida aga teha nüüd kui Eesti
Põllumajandus on sisuliselt põhja lastud, ning kolhoosid on kadunud ja üksikud ühistud
siin ja seal püüavad ellu jääda sisuliselt ebavõrdses võitluses saladuslike
välismaiste maaomanikega kes hoiavad maad söötis ja seda välja EI rendi ma
tegelikult ei tea. On loomulikult võimalus, et võimule pääseb Eesti oma „Aadu“
kes raudse käega midagi ära teeb aga selline võimalus on pigem utoopia kui
reaalsus. Maalt välja pekstud inimest sinna tagasi viib vaid midagi sellist mis
vapustaks kogu ühiskonna alustalasi. Milline see sündmus olla võiks ma hetkel
spekuleerida ei tahaks. Selge on vaid see, et hetkel tüüril olev poliitiline
klikk ei soovi mingitki reaalset lahendust Eesti maa elu viimiseks mingilegi adekvaatsele
tasandile. Ühtin aga täielikult selliste avalikus elus tuntud isikute seisukohtadega
kes on ütelnud, et kolhoosikorra pime lõhkumine oli kuritegelik (Margus Lepa -
näiteks) ja jätkuv maa elu allutamine kapitalistidele hävitab lõpuks ka
rahvusriigi (Jaan Leetsaar - näiteks). „Tänu“ aga Euroopa Liidule on meie
riiklus juba sisuliselt olematu. Koos olematu põllumajandusega hoiab meid veel
koos keel ja rahvas. Poliitiline klikk annab endast parima, et rahvas koliks
välismaale. Sama kliki „abielud“ Eestis elavate okupantidega ja koos sellega
vohav vene keel avalikus ruumis annab löögi ka keelele.
Kokkuvõtteks – bolševismi üritus elab ja võidab. Ajalukku on
kadunud Lenin, Trotski aga nende ideelised järglased lõhuvad siiani rahvusriike
igal tasandil. Kas meil on jõudu KOOS
neile vastu hakata???