Üritan siis selgitada mida pean silmas ja miks pean silmas just seda. Kuigi see läheb ehk otseselt teemast välja siis järgnev jutt on tänu Marguse ja minu seisukohtadele ja nende seletamisele siiski teemasse.
Esmalt aga vastan ühele küsimusele – kuigi elan põhikohaga linnas olen maal tööd teinud alates poisikesest saati – esimene ametlik palga töö oli 14a. – ning olen „kolhoosikorra“ ajal keetnud suppi, langetanud metsa ja korjanud kartulaid ja muid mugulaid rääkimata muudest juhutöödest. Ja kuigi minu põhielu ja töökohaks kujunes Tallinn siis mingil ajahetkel pidi minust saama mesinik (esimene TÖÖ kogemus 3-4 klassi ajal) ja selle nimel õppisin isegi Olustvere Sohvoostehnikumis. Aga aitab minust – räägime asjast.
Ei ole saladuseks, et kui Nliit „kokku kukkus“ siis sisulielt likvideeriti ka mõne aastaga pea kõik mis oli jäänud kolhoosikorrast. Vähem kui dekaadiga lagastati ja likvideeriti pea kõik. Ainult tänu mõnede üksikute missiooni tunde ja südematunnistusega (pluss loomulikult ka elementaarne enesealahoiuinstinkt) isikute püüdlustele suudeti päästa mõned kohad väljasuremisest. Oma rõõmuks olen näinud, et see vaim ei ole veel välja surnud, kuid aasta aastalt on ühe raskem alustada selle ülesse ehitamist mis kunagi lõhuti ja minu poolt Teile sügav kummardus ja austus.
Ma EI OLE 100% kolhoosikorra apologeet – leian, et maal peab olema peremees kes seda hoiab ja harib. Teatud mõttes oleme me KÕIK selle Maa peremehed – enamus meist on selle vaid unustanud ja/või ignoreerivad oma kohust seda maad kaitsta, hoida ja harida. Kolhooside ajal oli selle peremehe poolega pehmelt öeldes natuke nadi. Ka tootmine oli teadlikult tehtud ühekülgseks ja rõhuti peamiselt suurtootmsele mis eriti ei sobi meie riigi suurusega. Vaieldamatu on aga, et tootmise juures on paradoks, et kuni teatud hetkeni on suurem tootmine kasumlikum (ja seda mida ainult otseselt raha poole pealt) kui pisikene põlve otsas nokitsemine.
Vahepeal teen kõrvalviite ajaloosse ja soovitan tutvuda Jaan Leetsaare pärismahuka uurimistööga Eesti Wabariigi aegsest ühistööst ehk ühistute tegevusest ja nende rollist tollase Eesti elu edendamisel. Võib tulla üllatusena aga tollal oli Leetsaare järgi (kui mu mälu ei peta) kuni 90% Eesti põllumajandusest seotud nii või teisiti ühistutega. Ühistud andsid suurima osa toodangust ning ühistud hoidsid üleval ka talusi (neile rentisid talud oma söötis ja „liigse“ maa – saades sellest tulu) ehk tollane põllumajandus elas talude ja ühistute sümbioosist ja nagu numbrid näitasid vägagi edukalt. See on küll arusaadava aga kahjuks pole Leetsaare ettekannet ühistutest netis saadaval – eeldan, et peamiseks põhjuseks on autoriõiguse küsimused aga lisan paar iseloomustavat linki tema kohta.Postimees: Essee: Maamõttest ja Dotsent: kapitalistide võim hävitab rahvusriigi | ERR Uudised, ning loodan, et need aitavad teda iseloomustada.
Tuleme nüüd tagasi peamise juurde – kolohooskorra „lõpetamise“ ja normaalsele talupidamisele ülemineku juurde. Ei olnud kahtlustki, et kolhoosid tuleb likvideerida – küsimus on vaid selles kuidas seda teha. See protsess mis käiku läks likvideeris küll kolhoosid, kuid jättis nende järele tühja koha. Tuhanded maa inimesed sattusid pankrotti igapäevaselt ja olid ellu jäämise nimel sunnitud maha müüma oma metsa, põldu ja ka muid varasi. Tean mitut peret kes müüsid maha päris suured metsad ja talukohad ning tulid linna elama ja seda lihtsalt põhjusel – kolhoos kinni, kolhoosi keskus „suri välja“ mille tagajärjel suleti poed ja muud kohad kus inimesed käisid ja olid – raamatukogud, koolid, lasteaiad jne. Peab meeles pidama, et tollal puudus ka internett ja kuna langesid ka postimahud ning suleti ka kontoreid siis langes ka uudiste ja informatsiooni saadavus – jäi vaid TV ja raadia ja kaua sa noor ja terve inimene ikka kodus konutad ja neid jõllitad – jäi vaid tee linna – peamiselt Tallinna.
Nüüd siis „minu“ programm mis kokku pandud erinevatest allikatest loetu ja ka oma kogemuste najal.
Ühe sotsiaalse vormingu lõpp toob selles elanud isikutele alati muresi. Need mured vähendavad tema „tootlikust“, tektiavad stressi mis omakorda soodustab haigusi mis laseb allakäigu spiraali ühe kiiremas tempos keerlema. Ühelt sotsiaalselt vormilt üleminek teisele peab toimuma astmeliselt, et kergendada seda üleminekut sest näiteks põllumajanduse puhul hõlmab see kogu ühiskonda – mitte ainult põllumeest ehk nagu öeldud me kõik oleme põllumehed.
Seega – kuulutades välja moratooriumi kolhooside likvideerimisele hakkab just toimima selline astmeline süsteem. Inimesed saavad tagasi oma maa, kuid tingimusel, et teatud aastate jooksul jääb selle maa kasutajaks ühistu. Selline üleminek tagab, et ei sure välja maatööstus/põllumajandus, maainimesed ei jää tööta, ei katke infrastruktuuride järjepidevus - hoida on lihtsam kui lagastatut taastada.
Samas tekib värsketel maa omanikel juba vastutus oma maa eest – ta peab majandama – millise osa maast annab kohe ühistule rendile (peab olema reegel, et soovi korral saab talunik kohe jätta oma kasutusse teatud osa maast) millist osa majandab ise. Kui aastate jooksul talunik tugevneb siis on tal võimalus vähendada rendil oleva maa hulka kuni moraatooriumi lõpuni kui ta saab 100% õiguse oma maa ühsitust välja võtta. Loomulikult saab ta ka maa ühsitule müüa kui soovib. Usun, et vana mõistujutt isast, vitsakimbust ja seitmest vennast ei ole võõras – olles ühistu liige ollakse koos tuegevamad. Ühistu saab soodsamalt tootjatelt tehnikat, kütust, väetist ja mida iganes. Ühistu abiga on lihtsam teha metsa, künda suuremaid põlde, majandada loomalauta ja meiereid. Kahjuks on paratamatu, et esimesed aastad tunnevad ennast mõned allasurutuna või solvatuna, kuid usun inimese teadlikkuse potensiaali eriti kui see on talle pikemas perspektiivis kasulik. EI ole lihtne taastada talu – kui aga kõrval on ühistu kes maksab sulle kasutuses oleva maa eest renti, annab soodsalt kasutada saeveskit, suuri kombaine, metsatraktorit ja mida iganes veel siis on aste astmelt võimalik oma majapidmaine saada korda kas 5 või kümne aastaga.
Samuti ei maksa unustada, et igast inimesest ei ole põlluharijaks. Maal on ka õpetajaid, raamatupidajaid, poodnikke kelledel võib olla vabalt tükike maad – isegi SUUr tükike maad mida ta ise ei hari. Andes selle rendile ühistule on löödud lausa 2 kärbest ühe hoobiga – maa elule vajalik inimene saab lisaks palgale ka muud issetulekut, maal on peremees kes hoiab sellel silma peal ja hoiab ka ühistul silma peal, et sellel läheks kõik nii kui peab.
Ühistu juhtimine toimub 2 tasandil – igapäevasteks küsimusteks on olemas tegevjuht – kutsutagu teda esimeheks, brigadiriks või tegevdirektoriks ei olegi nii oluline. Teda nõustab ja abistab mitmeliikmeline (ei pane teadlikult arvu – see peaks sõltuma iga ühistu suurusest ja profiilist) „juhtkond“ inimestest kes on esmalt oma ala spetsialistid – agronoom, veterinaar jne ja alles siis administraatorid. Vähemalt kord aastas peab ühistu üldkoosolekut kus „juhtkond“ annab aru tehtud töödest, eelseisvatest eesmärkidest ja päevakorras ka kõik muud vajalikud küsimused. Juhtkonnale on pandud peale ajalimiit, et vähemalt kord iga 3, 4, 5 või mingi aasta jooksul lõppevad tema volitused ja ta PEAB kandideerima oma ametikohale ja kui üldkogu leiab, et kõik on korras siis ta lihtsalt pikendab ameti aega järmise korrani või toimub hääletus. Leian, et peaks olema ka mingi lisaventiil näiteks Eesti Maaülikooli „konsiilium“ mis annab nõu kohtule (kui asi sinna läheb) või siis otse ühistutele vaidlusalustes küsimustes aga need on juba detailid.
Olen absoluutselt kindel, et selle mudeli rakendumisel oleks suudetud viia Eesti põllumajandus jälle tasemele mis suudaks toita nii Eesti kui ka oleks jäänud „nänni“ viimiseks välismaale. Mida aga teha nüüd kui Eesti Põllumajandus on sisuliselt põhja lastud, ning kolhoosid on kadunud ja üksikud ühistud siin ja seal püüavad ellu jääda sisuliselt ebavõrdses võitluses saladuslike välismaiste maaomanikega kes hoiavad maad söötis ja seda välja EI rendi ma tegelikult ei tea. On loomulikult võimalus, et võimule pääseb Eesti oma „Aadu“ kes raudse käega midagi ära teeb aga selline võimalus on pigem utoopia kui reaalsus. Maalt välja pekstud inimest sinna tagasi viib vaid midagi sellist mis vapustaks kogu ühiskonna alustalasi. Milline see sünmus olla võiks ma hetkel spekuleerida ei tahaks. Selge on vaid see, et hetkel tüüril olev poliitiline klikk ei soovi mingitki reaalset lahendust Eesti maa elu viimiseks mingilegi adekvaatsele tasandile. Ühtin aga täielikult selliste avalikus elus tuntud isikute seisukohtadega, et kolhoosikorra pime lõhkumine oli kuritegelik (Margus Lepa) ja jätkuv maa elu allutamine kapitalistidele hävitab lõpuks ka rahvusriigi (Jaan Leetsaar). „Tänu“ aga Euroopa Liidule on meie riiklus juba sisuliselt olematu. Koos olematu põllumajandusega hoiab meid veel koos keel ja rahvas. Poliitiline klikk annab endast parima, et rahvas koliks välismaale. Sama kliki „abielud“ Eestis elavate okupantidega ja koos sellega vohav vene keel avalikus ruumis annab löögi ka keelele.
Kokkuvõtteks – bolševismi üritus ealb ja võidab. Ajalukku on kadunud Lenin, Trotski aga nende ideelsied järglased lõhuvad siiani rahvsuriike igal tasandil. Kas meil on jõudu KOOS neile vastu hakata???
